Veokid
Pääsukesed sööstavad järsult üle Lõuna-Aafrika savanni. Nad jagavad õhuruumi jaheda tuulega, mis liigub kergelt üle tasase maastiku. Kell on veidi pärast kuut hommikul. Mõne minuti pärast tõuseb päike. Äkki kaob linnulaul diiselmootori mürinasse.
Punases tolmupilves müristab liivakarva Volvo FM inimeste rühma poole, kes on kogunenud Koppies Dami looduskaitseala väravate juurde 150 kilomeetrit Johannesburgist edelas. See on hooaja esimene päev. Täna hakkab ulukite püüdmise meeskond püüdma ja ümber kolima Aafrika pühvlit, kes on üks „suurest viisikust”. Selle mõistega tähistavad jahimehed neid loomi, keda on kõige keerulisem ja ohtlikum jälitada ning jahtida.
„Me tegeleme pühvlitega tihti, kuid see on alati seotud riskiga. Pühvel on võimas loom ja kui ta ründab, siis teeb ta seda raevukalt. Kui ta su kätte saab, siis oled kadunud. Ta tapab su,” ütleb Petrus Motsoane, kes juhib nii meeskonda kui ka Volvo veokit, mis transpordib neid agressiivseid loomi.
Metsloomade püüdmine ja vedamine on tähtis tegevus paljudel Lõuna-Aafrika looduskaitsealadel. Seda tehakse eelkõige looduskaitsealal erinevate loomaliikide vahel tasakaalu hoidmiseks, kuid ka suguluspaarituse vältimiseks.
Pühvel on võimas loom ja kui ta ründab, siis teeb ta seda raevukalt.
Loomi püütakse talvehooajal märtsist oktoobrini, kui ilm on kõige jahedam. Meeskond püüab ja transpordib erinevaid metsloomaliike – sebradest ja ninasarvikutest pühvlite ja lõvideni.
Lõuna-Aafrika Free State’i provintsi looduskaitsealad on olnud Petrus Motsoane’i töökohaks üle 20 aasta. Kirurgi täpsusega manööverdab ta 24-tonnise ja 22 meetri pikkuse veoki üle savannide loomakarjadeni, keda tuleb ümber kolida. Töö seab karmid nõudmised ühtviisi nii veokile kui ka juhile.
„Su keha võib väsida savannides sõitmisest. Tundub, nagu su ribid murduksid! Kuid ma olen seda veokit juhtinud 10 aastat ja mul ei ole kunagi mingeid probleeme olnud. See on piisavalt tugev ja vastupidav, et teha kõike mis vaja,” ütleb Petrus.
Ulukite püüdmise meeskond Free State’is koosneb 25 inimesest, lisaks veel veterinaararstist ja helikopteri piloodist. Helikopter otsib ja ajab pühvli lagedale alale, nii et veterinaar saaks teda õhust rahustinoolega tulistada.
Kui pühvel on uimastatud, sõidab kohale pikapitega maapealne meeskond ja tõstab üle tonni kaaluva looma pikapi kasti. Seejärel transporditakse magav loom Petruse Volvoni ja tõstetakse kraanaga haagisesse. Siis tehakse looma äratamiseks uus süst.
„Kui pühvel üles ärkab, muutub ta pisut agressiivseks, kuid selleks ajaks oleme juba välja saanud ja ukse sulgenud. Kui ta ärkab üles enne, kui sul õnnestub haagisest lahkuda, pead olema kiire kui välk, et ta sind kätte ei saaks,” räägib Petrus.
Ta naerab, kui jutustab uimastatud sebrast, kes ärkas keset laadimist ja jooksis mööda savanni minema, silmad kinni seotud.
Kolm hüplevate sabasulgedega jaanalindu traavivad läbi kõrge rohu veokist paremal ja helikopteri lõgisev müra ajab perekonna kahe täiskasvanud ninasarviku ja ninasarviku vasikaga hirmunult põgenema. Veok vetrub edasi läbi rohu ja põõsaste alla orgu ja üle silla, mis on nii kitsas, et on lausa ime, et see veokitearmee seda ületada suudab. Petruse nägu on keskendumisest tardunud.
„Kui ma sõidan raskesti läbitaval maastikul, siis on veoki rappumine ja hääl hoopis erinev sellest, kui ma sõidan tavalisel teel. Ma pean ohtlikul maastikul sõitma väga, väga aeglaselt, kuni on taas turvaline sõita. Ma pean hoolikalt teed jälgima, et minu teel ei oleks kive ega muid takistusi. Kuid ma ei suuda näha kõike, nii et vahel pean lihtsalt riskima,” ütleb ta.
Päev algab halvasti. Kaks esimest pühvlit, kelle veterinaar uimastab, jooksevad kuristikku ja alla orgu, ohtlikult jõe lähedale. Mootorid möirgamas, jäävad pikapid teel kinni kõrgesse puhmasse ja kui nad kohale jõuavad, ei suuda nad sõita alla soisele alale, kus üks pühvlitest nüüd magab. Puude tõttu on helikopteril keeruline peletada eemale teisi pühvleid, kes võivad läheduses olla ja rünnata.
Kohale kutsutakse abivägi ja seejärel toimub kõik väga kiiresti: pühvel lükatakse rohelisele kanderaamile ja tõmmatakse vintsiga nõlvast üles džiipi, kus kümme inimest tõstavad magava looma oma käte jõul pikapi kasti.
Lisaks veoki juhtimisele tähendab Petruse juhiroll ka loomade jälgimist ja abistamist nende haagisele tõstmisel. Haagis on jagatud viieks sektsiooniks terasuste abil, mida saab väljastpoolt avada ja sulgeda. Veok võib korraga transportida kuni 15 pühvlit, sõltuvalt nende suurusest.
„Pühvlitele ei meeldi üksi olla. See teeb nad pööraseks ja nad vigastavad ennast. Nii reisivad kaks või kolm pühvlit alati koos ühes sektsioonis,” selgitab ulukite püüdmise meeskonda juhtiv Kees Lawrence, mõõtes õiget B-vitamiini annust nelja-aastasele pühvlilehmale, kelle maapealne meeskond on äsja veokisse toonud.
Iga kinnipüütud pühvlit testitakse erinevate haiguste suhtes, varustatakse kiibiga ja tehakse B-vitamiini süst, et tugevdada tema immuunsüsteemi. Samal ajal kui Kees teeb magavale pühvlile süsti, moodustub kinnikaetud silmade ja vatist kõrvatroppidega pühvlitest Volvo veduk-haagise ja kraanaveoki vahel järjekord. Kinniseotud silmad ja vatitropid aitavad neil rahulikuks jääda.
Kui ma räägin teistele juhtidele, keda ma vean, ütlevad nad: „Mees, ühel päeval need loomad tapavad su.” Kuid ma olen seda teinud üle 20 aasta ja olen ikka veel elus.”
Töö vereproovide, pühvlite ümberkolimise ja äratamisega käib kiiresti. Pika raudlati abil avab Petrus sektsioonidevahelisi uksi. Neliteist looma pannakse kiiresti haagisesse. Pühvlid ei ole kuigi õnnelikud, leides end äkki väikesesse metallkasti suletuna.
„Nad rahunevad maha, kui ma sõitma hakkan,” räägib Petrus juhikabiini ronides.
Veok sõidab läbi kaitseala tagasi tarandiku poole, kuhu pühvlid jäävad karantiini, kuni nad oksjonil teistele looduskaitsealadele müüakse. Tänase koorma väärtus on üle 2,2 miljoni randi ehk umbes 170 000 eurot. Kui loomad on müüdud, veab Petrus Motsoane nad uutesse kodudesse.
„Parim osa minu tööst on veokiga maanteel sõitmine. Kui ma räägin teistele juhtidele, keda ma vean, ütlevad nad: „Mees, ühel päeval need loomad tapavad su.” Kuid ma olen seda teinud üle 20 aasta ja olen ikka veel elus.”
Volvo FM aastast 2003, 380 hj, 13-liitrine diiselmootor ja haagis Lõuna-Aafrika firmalt SA Trucks. Veduk-haagis on 22 meetrit pikk ja kaalub 24 tonni. Veokit kasutatakse ulukite püüdmise hooajal märtsist oktoobrini iga päev, et vedada loomi savannides ja tavalistel teedel.
