Soola kaevandamine Boliivia suures valges avaruses

Valgus on halastamatu ja õhk hõre. Maailma suurimal soolaväljal pannakse proovile nii inimeste kui ka masinate võimed. Dario Machaca Colque on töötanud siin üle 30 aasta.

Salar de Uyuni, Boliivia.

Igal aastal kaevandatakse Boliivias Salar de Uyunis ligikaudu 25 000 tonni soola.

Dario Machaca Colque.

Dario Machaca Colque on töötanud soolakõrbes üle 30 aasta.

Soolavälja ümbritsevate mägede tipud helgivad juba esimeste hommikuste päikesekiirtesäras. Tuul kogub kiirust lõputu tühjuse kohal ja karge külm õhk näpistab põski. Hõre õhk tekitab äsjasaabunul kerge peavalu.

„Hakkasin siin Volvo veokiga sõitma, kui olin 14, ega ole kunagi muid veokeid kasutanud,“ ütleb Dario Machaca Colque väikelinnas Colchanis oma kodu ette pargitud Volvo FH16 kabiini ronides 

Salar de Uyuni ehk Salar de Tunupa, nagu kohalikud indiaanlased seda kutsuvad, asub ¬Lääne-Boliivias Potosi provintsis. Maailma suurim soolaväli katab Los Angelese linna suuruse ala ja koosneb 10 583 ruutmeetrist tihedast soolast.
 
Täna laadib ja veab Dario soolaväljal kaevandatud soola. Enne teeleasumist võtab ta peale laadijad, kes teda aitavad. Neil seisab ees raske tööpäev. Suurele haagisele laaditakse 25 tonni soola – käsitsi, abiks vaid tavalised labidad. Seetõttu peab Dario laadijate jaoks kindlasti kaasa võtma lõunasöögi ja joogid.

„Need on Edgar ja tema vend Ivan. Nad on samuti siit linnast. Siin tunnevad kõik kõiki,” ütleb Dario kahe laadija saabudes.

Edgar ja Ivan ronivad haagise kasti, kus juba istub nende isa Paulino, kes on samuti laadija. 

Iga teise soolal tehtud reisi järel peseme autosid põhjalikult veega. Seejärel pritsime neid õli ja määrdeainetega, et neid järgmiste sõitude jaoks kaitsta.“

Dario Machaca Colque

veokijuht

Laadijad veoki tagaosas.

Iga tööülesande täitmiseks vajab Dario Machaca Colque väikese laadimismeeskonna abi.

40 000 aastat tagasi kattis kogu seda ala eelajalooline järv, mille taandumisel tekkiski soolaväli. Sool krudiseb rataste all, kui veok sõidab päratule platoole, tekitades sinna suuri kaheksanurkseid kujundeid. Teel kaovad kõik jäljed valgesse tühjusse ja Dario sõidab kauguses asuvate mägede järgi. Tema teadmised sellest piirkonnast on erakordsed.

„Tegelikult koosneb pinnas kahest kokkupressitud soolakihist – ülemisest ja alumisest. Nende vahel on mudakiht. Soolal sõitmine ei ole ohtlik, kuid kui satud oma tavapäraselt liikumisteelt kõrvale, võid hätta sattuda. Mõnes kohas on pinnakiht õhem ja veok võib sügavale soola sisse kinni jääda.“

Päike tõuseb horisondi kohale ja kiired peegelduvad valgelt pinnalt tagasi. Nüüd läheb juba kindlasti vaja päikeseprille. Dario armilised käed ja kortsud tema silmade nurgas annavad tunnistust elust, mis on veedetud pidevas võitluses halastamatu valgusega. Soolaväli on olnud Dario töökohaks üle 30 aasta.

„Kuid inimesed, kes siin elavad, on tugevad ja terved. Sool on kasulik artriidi ja liigesevalu vastu,” selgitab Dario naeratades.

Aastate jooksul on Dariol olnud mitu Volvo veokit. Praegu on ta kahe 2006. aasta 610 hj Volvo FH16 omanik. Need veokid on ta ise Euroopast importinud. Dario veokil võib näha eelmise omaniku – Saksamaa logistikaettevõtte DFDS – kleebiseid.

„Kavatsen järgmisel aastal osta veel ühe Volvo 2008. aasta veoki. Toon selle Rootsist.” 

Veok sõitmas üle soolavälja.
Soola kühveldamine.

Soola laaditakse käsitsi, vaid tavaliste labidatega.

Dario ja 23 teist juhti on juhtide ühenduse „Kooperatiiv 11. juuli” liikmed. Ühendus teostab nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelisi vedusid piirkonda ja sealt välja. Teed soolavälja ümber on kehvad ja vahemaad suured. Seetõttu kasutatakse soolavälja koridorina põhjas asuvasse Oruro provintsi, kirdes asuvasse Cochabambasse ja läänes asuvasse naaberriiki Tšiili.

Ühistu liikmetena on juhid ka veokite omanikud ja jagavad omavahel haldusülesandeid. Kulud ja tulud jaotatakse liikmete vahel.

Dario ja kolleegide jaoks on Volvo ilmselge valik – ühistu 23 veokist 20 on Volvod.

„Talvel läheb siin väga külmaks ja muud veokid lihtsalt ei käivitu. Teed soolavälja ümber on väga konarlikud. Teised veokid lagunevad tükkideks ja hakkavad lekkima, mootorid ei tööta enam sujuvalt. Volvoga seda ei juhtu. Need on tugevad ja peavad sellistes kurnavates tingimustes vastu.“

See töö mõjub veokitele rängalt, sest sool kiirendab roostetamist. Dario selgitab, et tuleb teha üsna palju hooldustöid:

„Iga teise soolal tehtud reisi järel peseme autosid põhjalikult veega. Seejärel pritsime neid õli ja määrdeainetega, et neid järgmiste sõitude jaoks kaitsta.“

Igal aastal kaevandatakse Salar de Uyunis ligikaudu 25 000 tonni soola. Kaevandamisprotsess on lihtne, kuid töörohke. Niiske sool kaevatakse maast käsitsi üles ning jäetakse enne pealelaadimist ööseks kuivama.

Selles piirkonnas on sool piisavalt tihke, seega ei ole rasketel veokitel siin sõitmisega probleeme, kuid sealpool on see pehmem ja veokid võivad seal soola sisse vajuda.

Dario Machaca Colque

veokijuht

Äkki katkestavad lõputu valevuse kaugusest paistvad siluetid. Veidi aja pärast kerkivad esile püramiidikujulised soolakuhjad. Dario peatab oma veoki, ronib alla ja selgitab Edgarile, Ivanile ja Paulinole, kuidas töö käib. Esmalt laaditakse haagise kasti ühele küljele kolm soolakuhja, seejärel keeratakse veok ümber ja laaditakse teisele küljele veel kolm kuhja. 
 

Soola laadimine veokisse.

Salar de Uyuni katab umbes 8 korda suurema ala kui Los Angelese linn ja koosneb 10 583 ruutkilomeetrist tihedast soolast. Täislastiga suudab Dario veok vedada 25 tonni soola.

„Oluline on laadida mõlemalt küljelt, et hoida veok tasakaalus,“ selgitab Dario.

Ta näitab käega kaugusse.

„Selles piirkonnas on sool piisavalt tihke, seega ei ole rasketel veokitel siin sõitmisega probleeme, kuid sealpool on see pehmem. Veokid võivad seal soola sisse vajuda.“

Praegu on soolaväli kuiv, kuid suvekuude vihmaperioodil ajab Popoo järv üle ja katab välja veekihiga. Mõnes kohas võib veesügavus olla kuni meeter.

„Seetõttu kogume enne vihma soolavarud Colchani ja laadime seal. Vihmaperioodil ei tööta soolaväljal ei meie ega soolatootjad.“

Paulino, Edgar ja Ivan viskavad haagise kasti viimased labidatäied soola. Töö on kestnud veidi alla kolme tunni. Seejärel sõidutatakse nad tagasi Colchani ühega piirkonna turismivaldkonnas töötavatest autodest.

Enne tagasisõitu jääb Dario oma veokiga liivatormi kätte. Tuul sööstab väljale lähedal asuvatest kivikõrbetest ja tekitab horisondile pruunid liivapilved. Soolaväljale langeb peen tolm.

Dario istub oma kabiinis, oodates tormi raugemist.

„Tavaliselt ei kesta see kauem kui üks tund ja vaibub seejärel,“ selgitab Dario. Ta lülitab sisse raadio, kus uudisteankur teeb kiirkorras kokkuvõtte kohalikest uudistest.

Tal on õigus – torm möödub ja kurjakuulutavad pilved kauguses hajuvad, kui Dario mootori käivitab.
 

Video Lofootidest.

Soolaväljadel on Volvo veok ilmselge valik – ühistu 23 veokist 20 on Volvod. Dario Machaca Colque impordib oma Volvo veokid ise Euroopast.

Veok

Tehnilised andmed: Randoni valmistatud Brasiilia haagisega Volvo FH16 veduk. Sel pikkade vahemaade läbimiseks ja raskete koormate vedamiseks mõeldud 2005. aasta veokil on kuuesilindriline 16,1 l ja 610 hj mootor, pöördemomendiga 2800 Nm pööretel 1000–1500 p/min.

Kuidas seda kasutatakse: piirkonna kaevandustest booraksi ja väävli ning soolaväljadelt soola kohalikeks ning rahvusvahelisteks vedudeks. Tavapärane töö kestab 14–18 tundi. Umbes 70 000 km aastas.

Seotud artiklid

Ellujäämine maailma ühel ohtlikumal teel

Ettenägelikkus, oskused ja kogemused on need, mis on Juan Manuel Manrique ühel maailma ohtlikumal teel säästnud õnnetustest 45 aastat. See on Paso de los Caracoles Tšiilis....

Metsikusse loodusse – päev Aafrika pühvlite vedamisel

Töö Lõuna-Aafrika looduskaitsealal loomade vedajana ei nõua pelgalt erakordset sõiduoskust, see eeldab ka julgust....

Merelt tagasi võetud

Nigeeria suurim linn muudab vähehaaval kuju. Esialgne plaan kaitsta Lagose murenevat rannajoont on nüüdseks muutunud Aafrika suurimaks ehitusprojektiks Eko Atlantic – uus piirkond, mis ehitatakse merelt tagasi võetud alale....

Filtreerige artikleid

5 true 5