175-tonnine autorong liikumas läbi Austraalia sisemaa

Austraalia sisemaal istub 52-aastane vanaema 175-tonnise autorongi Volvo FH 16 Tri Drive roolis. Tema seljataga veereb neli haagist ja ees ootab pikk palav päev maanteel. Veokijuhtide tütar ja lesk Maxine Taylor ei vahetaks seda millegi vastu.

Jälgige 175-tonnise autorongi juhtimist läbi Austraalia sisemaa selles „Juhi maailma“ osas.

Maxine Taylor, veokijuht.

Maxine Taylor – vanaema ja veokijuht, liigub nii oma isa kui ka kadunud abikaasa jälgedes.

Punane tolmupilv kerkib Maxine Taylori veoki tagant. Lämmatavas Austraalia kuumuses kulgeb ta maanteel 90-kilomeetrise tunnikiirusega ees väreleva ääretu horisondi poole. See on sisemaa.

Väljas valitseb 48-kraadine kuumus – kuid olukord võiks olla veelgi raskem. Sisemaa temperatuur tõuseb tihti üle viiekümne viie soojakraadi.

“Peab rohkesti vett jooma, muidu on vedelikukaotus väga kiire tulema,“ õpetab ta. “Kuumus on tõepoolest kurnav. Ilma konditsioneerita hakkama ei saaks.“

See 52-aastane vanaema on praegu tsivilisatsioonist sadade miilide kaugusel. Siin on üksildane. Elutegevusest pole mingeid märke, välja arvatud mõni teed ületav lehm, kaamel või dingo – või mõni vastassuunas liikuv veok. 

Peab rohkesti vett jooma, muidu on vedelikukaotus väga kiire tulema.

Maxine Taylor

veokijuht

Ta keerab raadio heli valjemaks ja laulab kaasa sealt kostvale Austraalia rokkmuusikalegend Jimmi Barnesile. See paneb adrenaliini liikuma, lausub ta. Ehk aitab see ka viia mõtted eemale mehest, kes peaks olema sealsamas tema kõrval ja juhtima veokit läbi tolmuse sisemaa.

“See oli mu abikaasa, kes mind autorongiga sõitma õhutas, kui ta haigestus,“ ütleb ta. “Mõte oli, et saaksime tema jaoks viimasteks jäänud aastate jooksul koos töötada, ja et ma suudaksin ise ennast rahaliselt ülal pidada."

Kolm aastat töötasid nad samas ettevõttes, samas meeskonnas, elasid laagris koos ja nägid üksteist igal õhtul, kuni Maxine abikaasa kaks aastat tagasi suri.

“See ei lähe kunagi meelest. Mõtlen temale iga päev ja võimalik, et sõidan endiselt tema jaoks, vaatamata sellele, et teda enam meie seas pole.

Maxine sõidab Lääne-Austraalia kaugel Pilbara äärealal paikneva Woodie Woodie ja rannikulinna Port Hedlandi vahet. Edasi-tagasi sõites tuleb kokku 800 km, ja selle teekonna läbib ta iga päev (iga kuuenda ringi järel puhatakse üks päev) kaheksa nädala jooksul, enne kui ta pääseb kahenädalasele pausile koju Brisbane’i, 5000 km kaugusel Austraalia idarannikul. Tagasiteel on tema neli hiiglaslikku haagist tühjad. Teel sadamasse on need aga täis mangaani – musta metallilist kivimit, mis meenutab välimuselt veidi kivisütt, ja mida kasutatakse sulamina roostevaba terase tootmisel.

 

Sõit videvikus kõrbes.

Edasi-tagasi sõit kestab tavaliselt 12–13 tundi, kuid võib ka venida 17 tunni pikkuseks, kui rehv puruneb, tekib mõni rike või kui teeolud on kehvad.

Maxine teeb veokile eelkontrolli.

Maxine armastab seda sõbramehelikkust ja ühtsustunnet, mis piirkonnas tegutsevate veoautojuhtide vahel on.

Päevad on pikad. Edasi-tagasi sõit kestab tavaliselt 12–13 tundi, kuid võib ka venida 17 tunni pikkuseks, kui rehv puruneb, tekib mõni rike või kui teeolud on kehvad. Vihmahooajal võib juhtuda, et jääd mitmeks päevaks ootama tulvavee alanemist.

Kaevanduses töö ei seisku ja kohe, kui Maxine tagasi jõuab, istub rooli taha teine veokijuht ja võtab ette sama teekonna. Kui kolleeg 12–13 tunni pärast tagasi jõuab, võtab Maxine jälle juhtimise üle, paneb mängima oma lemmiku Jimmy Barnesi plaadi, ja alustab uut ringi.

Selles ametis ei ole just palju naisi, ja Maxine tunnistab, et on ise näinud veel ainult ühte naist autorongi juhtimas. Väga paljud inimesed, kes temalt ta elukutse kohta küsivad, eriti esmakohtumisel, ei suuda uskuda, et ta tõepoolest sõidab autorongiga. “Nad imestavad, et ma ei näe üldse autorongi juhi moodi välja," lausub ta.

Ometigi on Maxine alati tahtnud olla veokijuht. Maxine isa oli veokijuht, ja ka ta kadunud abikaasa, ning autosõit on tema jaoks midagi loomulikku, mida ta naudib. Kuigi ta on naine maskuliinses töökeskkonnas, teab ta, et mehed austavad teda, ja temagi peab neist lugu. 

Kutid on fantastilised. Tihti kostab raadiosaatjast nende toetav hääl: "Max, kas kõik on korras?". Me kõik teeme nii. Mitte ainult seetõttu, et olen naine. Me lihtsalt hoolitseme üksteise eest. Oleme kaua koos töötanud ja meist on saanud omamoodi perekond.

Maxine Taylor

veokijuht

Dingode siluetid.

Lääne-Austraalia kõrvaline Pilbara piirkond on umbes 5000 km kaugusel Maxine'i kodust idarannikul Brisbane’is.

“Kutid on fantastilised,“ ütleb ta. “Kui seisan tee ääres või kui auto on rikkis, peatuvad nad ja küsivad, kas mul on ikka piisavalt vett ja küllalt toitu. Nad püüavad mind ka alati aidata. Saame omavahel suurepäraselt läbi ja alati kostab raadiosaatjast nende toetav hääl: "Max, kas kõik on korras?". Me kõik teeme nii. Mitte ainult seetõttu, et olen naine. Me lihtsalt hoolitseme üksteise eest. Oleme kaua koos töötanud ja meist on saanud omamoodi perekond."

Maxine ja kolleegide ühised grillipeod, kus juuakse koos mõned joogid, vesteldakse, naerdakse ja naljatatakse palju, mõjuvad töömoraalile hästi.

"Mõistame üksteist hästi, kõik on väga sõbralikud ja saavad hästi läbi. Sellise töö korral muudmoodi ei saagi, sest veedame koos rohkem aega kui oma perekondadega."

Tema enda pere on mööda Austraaliat laiali. Maxine kodu on Brisbane’is, kus elab üks tema kolmest täiskasvanud lapsest. Teised kaks on end aga sisse seadnud kaugemal lõunas New South Walesis. Tal on kaks lapselast – mõlemad tüdrukud ja, nagu ta märgatava uhkusega teatab, ka kolmas lapselaps on tulekul, sedakorda poiss.

“Vahel vajun sügavale mõtteisse,“ tõdeb ta. “Su mõtted hakkavad rändama. Ma ei näe oma peret kuigi tihti. Kuid sellest pole eriti midagi. Nii tore on üle pika aja kokku saada. Ehk olen ma sellega lihtsalt ära harjunud.“

Otsus Brisbane’i maja ja sellega koos ka hüpoteeklaen alles hoida on tema sõnul üks peamisi põhjuseid, miks ta endiselt veokijuhina töötab. Kuid vaatamata sellele, et ta elas seal 25 aastat, kutsub ta viimasel ajal oma koduks hoopis Port Hedlandis olevat kaevanduse laagrit.

“Pärast kaheksat nädalat ootan ma tõesti pikisilmi koju Brisbane’i jõudmist, kuid kui ma seal juba üksinda olen, hakkan peagi tagasi laagrisse ihkama. Keskkond, milles me siin laagris elame, on suurepärane.“

Siin sõbrunevad veokijuhid üksteisega. Aga mitte ainult. Nad kiinduvad ka oma suurtesse Volvo veokitesse. Et vedada raskeid koormaid ja olla töökorras 24/7, peavad veokid vähemalt kord nädalas läbima hoolduse ning veokijuhid peavad neid iga päev tankima ja enne väljasõitu põhjalikult kontrollima.

Jälgides teed keset kõrbemaastikku.

Siin on üksildane. Elutegevusest pole mingeid märke, välja arvatud mõni teed ületav lehm, kaamel või dingo. Ja päevad on pikad.

 

“Nendega on väga mugav sõita, kõik on sujuv, ja me hoolitseme nende eest, nagu oleksime nende omanikud. Sõidad alati sama veokiga ning muidugi hoiad selle puhta ja korras. “Kui ettevõte annab auto kellelegi teisele kasutada ja see inimene ei hoolitse auto eest, olen ma väga häiritud,“ ütleb Maxine ning lisab: “Ka mu isal oli Volvo. On nii läinud, et ka mina sõidan Volvoga ja see on mulle väga südamelähedane.“

Kuigi talle meeldib väga tema veok ja sellega kaasnev elustiil, on Maxine mõelnud ka sellele, milline saab elu olema siis, kui ta enam mangaanikoormatega läbi kõrbe ei sõida.

“Arvan, et jätkan veel viis aastat ja siis võib-olla lähen pensionile,“ ütleb ta. “Tegelikult ma veel ei tea, mida tegema hakkan. Tõenäoliselt veedan rohkem aega oma pere seltsis New South Walesis."

Kuid seniks lubab ta nautida igat teel veedetud minutit, keerates muusika valjuks ja visates poistega raadiosaatjas nalja.

“Ma lihtsalt naudin seda,“ tunnistab ta. “Loodan, et mu abikaasa oleks tõeliselt uhke selle üle, mida teen. Usun, et ta oleks.“

Veok

Veok: Quad-tüüpi autorong
Mudel: Volvo FH16.
Mootor: 700 hj, pöördemoment 3150 Nm I-Shiftiga.
Veduk: 10x6 (kaks juhitavat telge ja vedav tridemtelik).
Haagis: 4 haagist – 2 A-tüüpi haagist, 2 eelikut ja B-tüüpi haagis (kokku 7-osaline kombinatsioon).
Mass: Mass: [TAG11] 175 tonni (autorongi täismass).
Kandevõime: üle 113 tonni.
Pikkus: 53,5 meetrit.
Rattad: 84.
Kütus: paakide maht üle 1840 liitri. (Kaevanduste ja Port Hedlandi vahelisel lõigul ei ole ühtegi tanklat ning üle 800 km pikkused sõidud on väga tavalised.)
Omadused: Kohandatud kuumade ja ekstreemsete olude jaoks.

  • Jääpakid kaitsevad autojuhti ettenägematu olukorra korral.
  • Kängururaud kaitsevad veoki esiosa metsloomaga kokkupõrke korral.
  • Tundlike seadmete (nt akude ja elektroonikakomponentide) kaitseks on olemas spetsiaalne jahutussüsteem.

Seotud artiklid

Kogenud veokijuht on Kanada mägiteedel proovile pandud

Veokijuht Rod Stanley on raskeid koormaid vedanud juba 18 aastat. Vaatamata kogemustele panevad Lääne-Kanada looklevad mägiteed ja piiratud sõiduaeg ta proovile. ...

Ellujäämine maailma ühel ohtlikumal teel

Ettenägelikkus, oskused ja kogemused on need, mis on Juan Manuel Manrique ühel maailma ohtlikumal teel säästnud õnnetustest 45 aastat. See on Paso de los Caracoles Tšiilis....

Soola kaevandamine Boliivia suures valges avaruses

Valgus on halastamatu ja õhk hõre. Maailma suurimal soolaväljal pannakse proovile nii inimeste kui ka masinate võimed. Dario Machaca Colque on töötanud siin üle 30 aasta....

Filtreerige artikleid

5 true 5