Ellujäämine maailma ühel ohtlikumal teel

Ettenägelikkus, oskused ja kogemused on need, mis on Juan Manuel Manrique ühel maailma ohtlikumal teel säästnud õnnetustest 45 aastat. See on Paso de los Caracoles Tšiilis.

Paso de los Caracoles, Tšiili

Paso de los Caracoles Tšiilis, maailma üks ohtlikumaid teid.

Juan Manuel Manrique, veokijuht

Ma ei armasta ööbida hotellides ega süüa restoranides. Minu valmistatud toit on palju parem,“ ütleb Juan Manuel Manrique.

Paso de los Caracoles – tõlkes „teo mäekuru” – on saanud oma nime 29 aeglase kurvi järgi, mis suunavad veokeid ja sõiduautosid peadpööritaval teekonnal 800 meetri kõrguselt merepinnast Argentina piirini 3200 meetri kõrgusel. Talvel muudavad jää ja mitu meetrit lund ohtlikuks nii tõusu kui ka laskumise. Suvel seevastu kurnab raskelt koormatud veokite pidureid ja mootoreid halastamatult kuumus.

„Iga kord, kui näen mõnd õnnetust, imestan selle üle, mis sunnib neid juhte sedavõrd kiirustama. Mõtlen peredele, kes neid enam kunagi ei näe.” ütleb Juan Manuel Manrique järsku kallakut pidi ülespoole liikudes. „Tuleb olla ettevaatlik ja lugupidav, kuid mitte iial karta – nii õpetas mind isa, ja siiani on see toiminud.”

Ta tegi järgmise pöörde laia kaarega, et ka teine, oru poole suunduv veok teele ära mahuks. Juhid viipavad lugupidamise märgiks üksteisele käega ning tervitavad läbi avatud akna. Kurvis 10 osutab ta purunenud konteinerile nõlval kurvide 10 ja 12 vahel. Ta selgitab, et selle Argentinast pärit veinikoormaga veoki juht sõitis laskumisel liiga kiiresti. Haagis paiskus ümber ja tõmbas veduki endaga kaasa.

„Arvan, et juht võis end päästa, hüpates kabiinist välja enne seda, kui veok mäest alla veeres. Tõenäoliselt murdis ta mõne luu ja sai raskesti vigastada”, ütles ta tõsise ilmega. „Kuid jäi vähemalt ellu.”

„Tuleb olla ettevaatlik ja lugupidav, kuid mitte iial karta – nii õpetas mind isa, ja siiani on see toiminud.”

Juan Manuel Manrique

veokijuht

Läbi Tšiili Andide teravate kurvide Argentinasse suundudes ei pöördu tema silmad kunagi teelt. Igal kurvil on oma number. Üks neist, mis on enim elusid nõudnud, number 17, on saanud hüüdnime „Curva de la muerte” ehk tõlkes „surmakurv”. Märgist möödudes tõmbuvad silmad pisut pingule, kuid tema keskendumus on täielik. Ta viitab kohtadele, kus õnnetused on toimunud. Nii hiljuti kui ka varasemal ajal. Paljud neist õnnetusse sattunutest olid tema sõbrad. On ilmne, et nende vahel, kes siin seda peamist Tšiili-Argentina piirilõiku sageli läbivad, eksisteerib teatud vendlus – veokijuhtide vendlus.

Olles lühimaks teeks Santiagost läänes paiknevast San Antonio sadamast Tšiilis Mendoza piirkonda Argentinas – ja sealt edasi Brasiiliasse – on see kohaliku logistika jaoks eluliselt oluline tuiksoon. Seda teed pidi veetakse kogu maailmast tulevaid kaupu – Ecuadorist pärit banaanidest kuni Aasiast imporditavate uute läikivate autodeni. Täna on Juan Manueli Mendozasse suunduvasse külmveohaagisesse laetud 25 tonni banaane. Mootori piisav pöördemoment ja sujuvalt töötav käigukast võimaldavad tal suunata kogu tähelepanu ohtlikule teele.

Juhi maailm – 6. osa.
Juan Manuel Manrique.

Iga kord kui näen liiklusõnnetust, mõtlen juhi perekonnale, kes teda enam kunagi ei näe.

Juan Manuel on veetnud oma 64-st eluaastast 45 veokiroolis Lõuna-Ameerika teedel. Teel olles on ta eemal Argentinas paiknevast kodulinnast Mendozast, abikaasast ja neljast täiskasvanud pojast. Ta mõtleb neile palju. Tema perekond tunneb end turvaliselt teades, et ta ei teinud ühtki avariid, ning teades, et kõige enam ootab ta koju pöördumist ja nende taasnägemist.

„Ettevõtte omaniku hoiak mõjutab oluliselt õnnetuste statistikat,” selgitab ta. „Mõned omanikud ei säästa oma juhte, koormavad neid liialt. Ka varustus on vana ja aegunud. See aga tähendab alati rohkem avariisid.”

Ta selgitab, et ettevõttes, kus tema töötab, ei ole kunagi esinenud ühtegi tõsisemat õnnetust ja et et tegu on ühe suurema Tšiili ja Argentina vahel kaupu vedava ettevõttega. Omanikul on oma autojuhtidega väga tihedad suhted.

„Kui omanik helistab, et saada teada, kuidas sul läheb, tunneb huvi su perekonna käekäigu ja su heaolu vastu, mõjub see teel olles väga positiivselt,” ütleb Juan Manuel. „Liiga suur pinge ei ole hea.”

Ettevõttel on 80 oma veokit ja 30 rendimasinat. Ettevõte on spetsialiseerunud külmvedudele. Kogu veokipark koosneb Volvo FH veokitest ning see oli esimene ettevõte Tšiilis, kes soetas endale uue FH. Juan Manuel sõidab 2015. aasta FH 500 sadulvedukiga, mis just äsja ettevõttele üle anti. See on I-Shifti käigukasti ja 6x2 teljekonfiguratsiooniga. Tänu põhimõttele „üks juht – üks veok” saab see veok teel olles peagi su parimaks sõbraks. 

„Mu isa õpetas mulle kõike nii veoki juhtimise kui ka nende mägede kohta.”

Juan Manuel Manrique

veokijuht

„Nende uute veokite nähtavus, vedrustus ja pidurid on sedavõrd head, et nendega sõitmine väsitab tunduvalt vähem,” selgitab ta. „Ka on need palju ohutumad. Magamine on neis väga mugav, mis tähendab, et järgmisel päeval ärgates oled välja puhanud ja valmis teele asuma. Voodid on mugavad – need veokid on tõesti kui teine kodu. Mitte ühegagi neist ei ole mul tehniliste probleemide tõttu ette tulnud ühtegi raisatud päeva.”

Kui päike hakkab mägede taha vajuma, valmistab juht endale teeserval eineks steiki ja kana. Ta jutustab kordadest, mil abikaasa on temaga teekonnale kaasa tulnud.
 

Kurv Paso de los Caracolese teel.

Paso de los Caracoles – teekond Argentina piirini peadpööritaval 3200 meetri kõrgusel merepinnast.

„Mitte keegi ei tee süüa nii, nagu mu abikaasa,” ütleb ta, „kuid kui ta minuga kaasa reisib, valmistan söögi mina. Siis on tema kord puhata. Ma ei armasta ööbida hotellides ega süüa restoranides. Minu valmistatud toit on palju parem ja tervislikum.”

Ta istub mõnda aega oma toolis ja vaatab üle mägede, mis on olnud tema tööpaigaks nii palju aastaid, toonud talle nii rõõmu kui kurbust. Paari aasta pärast jääb ta pensionile ja saab veeta kogu oma aja koos abikaasaga kodus, imeilusas Mendozas.

„Mu isa õpetas mulle kõike nii veoki juhtimise kui ka nende mägede kohta,” meenutab Juan Manuel. „Kord ütles ta mulle, et Andid jäävad alatiseks siia. Alatiseks. Meie kõik aga sureme, varem või hiljem. Kuid Andid jäävad.”

Veok

Mudel: 2015. aasta Volvo FH 500 sadulveduk I-Shifti käigukasti ja 6×2 teljekonfiguratsiooniga.
Mootor: 13 l 6-silindriline reasdiiselmootor võimsusega 500 hj ja max pöördemomendiga 2500 Nm (pöörete arvul 1050–1400 p/min).
Haagis: Ameerika külmveohaagis Utility kandejõuga 27,5 tonni.
Tööülesanded: jahutatud kaupade vedu Tšiilist Argentiinasse.

Seotud artiklid

Soola kaevandamine Boliivia suures valges avaruses

Valgus on halastamatu ja õhk hõre. Maailma suurimal soolaväljal pannakse proovile nii inimeste kui ka masinate võimed. Dario Machaca Colque on töötanud siin üle 30 aasta....

Metsikusse loodusse – päev Aafrika pühvlite vedamisel

Töö Lõuna-Aafrika looduskaitsealal loomade vedajana ei nõua pelgalt erakordset sõiduoskust, see eeldab ka julgust....

Merelt tagasi võetud

Nigeeria suurim linn muudab vähehaaval kuju. Esialgne plaan kaitsta Lagose murenevat rannajoont on nüüdseks muutunud Aafrika suurimaks ehitusprojektiks Eko Atlantic – uus piirkond, mis ehitatakse merelt tagasi võetud alale....

Filtreerige artikleid

5 true 5