Veokid

Õige pöörde tegemine

Käänuline Tizi n’Tichka kuru Maroko Kõrg-Atlase mäestikus võib igas juhis sütitada terve rea erinevaid emotsioone. Veokijuht Omar Ait Mbarekile on see tee aga nii koduks kui ka kontoriks.
Riigimaantee nr 9
Riigimaantee nr 9 ulatub peaaegu 2300 meetri kõrgusele merepinnast, olles nii Põhja-Aafrika kõrgeim mäekuru.

„Võin selle läbida tagurpidi sõites,” ütleb 61-aastane juht muiates. Tegemist on Põhja-Aafrika kõrgeima kuruga, mis küündib peaaegu 2300 meetri kõrgusele merepinnast. See 50 km pikkune lõik riigimaanteel number 9 pakub hingematvalt kauneid maastikuvaateid lumistest mägedest ja nende rohelistest nõlvadest, kuhu on pikitud maalilisi külasid. Sellist ehtsat Maroko hõngu on linnas raske leida. Just see tõmbab ligi ka väliskülalisi. Tizi n’Tichka tähendab põlisrahva berberite keeles karjamaade kuru. Maroko majanduse jaoks on see kuru aga strateegilise tähtsusega, sest ühendab Marrakechi Ouarzazatega. Need kaks linna meelitavad igal aastal kohale miljoneid turiste ja veetlevad võttekohana ka Hollywoodi ja Bollywoodi filmitegijaid. 

Kuid ohtlikel ja halvasti kaitstud järsakutel looklevad mägiteed, pidev sõidutee sissevarisemise ja varinguoht ning liiga sage hoolimatu sõidustiil võivad sellel teel sõitmise muuta elu ja surma küsimuseks. Omar Ait Mbarek võib seega õigustatult kiidelda, vähemalt natukenegi: ta on sellel teel ühegi õnnetuseta sõitnud peaaegu kolmandiku nendest 44 aastast, mil ta on töötanud veondusalal. Kuidas see õnnestus?

 

„Sellel teel veokit juhtides ei pane ma mitte kunagi raadiot mängima. Selle asemel keskendun mootori kuulamisele, et teada, mis toimub mu veoki sees ja tee peal. Ja ei tohi kiirustada. Ma ei kuulu nende juhtide hulka, kes hüppab rooli, niipea kui ärkab. Liigun omas tempos: kui mul on vaja magada, siis magan, isegi kui see tähendab kaks tundi hilisemat kohalejõudmist,” ütleb ta, valades teeäärses puhkepeatuses endale klaasikese piparmünditeed.

Pärast tugevat einet, mis koosneb köögiviljade ja punase lihaga tadžiinihautisest, kontrollib Omar Ait Mbarek üle oma Volvo FH paakauto, mis veab mootorikütust Marrakechist kõrbe eelposti Zagorasse Ouarzazate linnast lõunas. 

Alates 1997. aastast töötab Omar Ait Mbarek ettevõttes Societe Transport Marouane et Freres Ltd (STMF). See Maroko ettevõte on spetsialiseerunud tuleohtlike toodete vedamisele. Seal töötavatest veokijuhtidest on ta vanim. „Ma oleksin eelmisel aastal pidanud pensionile jääma, kuid nad ei lase mul minna! Nii tungivalt palusid nad jääda. Minust on saanud nende usaldusväärseim veokijuht ja ka uusi töötajaid koolitan mina välja,” ütleb ta.

Omar Ait Mbarek hakkas veokiga sõitma 1983. aastal, kuid tööalaseid nippe aitas tal omandada sellele eelnenud 11 aastat veokijuhi abina. Esimene raskeveok, millega ta sõitis, oli Volvo F88.

„Tol ajal oli see parim, kuid selle pidurid kuumenesid järskudel teedel tihti üle. Kuid uus Volvo FH suudab vedada kuni 27 tonni ja veereb samal kiirusel nii mäest üles kui alla. Tänapäeval on veokid mugavamad ka tänu sellele, et need on varustatud korraliku kabiiniga. Varem olin ju sunnitud magama rooli all,” tõdeb ta.

Kabiin pakub vägagi vajalikku peavarju. Eriti oluline on see talvel, kui tugev lumesadu võib liikluse mõnikord mitmeks päevaks peatada. Touflihti külast mööda sõites meenutab Omar Ait Mbarek, kuidas 1998. aastal peatus liiklus lume tõttu terveks nädalaks.

Sellel teel veokit juhtides ei pane ma mitte kunagi raadiot mängima. Kuulan hoopis tähelepanelikult mootorit, et teada saada, mis toimub veoki sees.

„Meil polnud toitu ega tekke. Mingit abi ei saabunud. Meie ainsaks päästjaks sai üks baar, kus oli kamin. Omanik teenis veokijuhtide pealt päris korralikult, müües meile leiba tavahinnast viis korda kallimalt,” ütleb ta muiates.

Mäekuru kõige ohtlikumale lõigule lähenedes Omar Ait Mbareki meeleolu muutub. Ta osutab kalju otsas kõrguvale mobiilimastile ja hakkab kirjeldama oma elu kõige kohutavamat vaatepilti. Oli 2012. aasta septembri algus, kui üks bussijuht kaotas keset ööd kontrolli oma sõiduki üle, nii et see lihtsalt kukkus 150 m sügavikku. Nelikümmend kaks inimest hukkus ja kakskümmend viis sai vigastada.

 

„Sõitsin hommikul õnnetuskohast mööda. Buss oli tükkideks rebenenud. See õnnetus kummitab mind ikka veel ja ma palvetan, et ma midagi sellist enam iialgi ei näeks.”

Politsei sõnul juhtus õnnetus seetõttu, et buss vedas ettenähtust rohkem inimesi. See oli ohvriterohkeim liiklusõnnetus Marokos – riigis, kus liiklusõnnetustes hukkub igal aastal umbes 4000 inimest. Riik on teinud suuri investeeringuid, et arendada maanteerajatisi ja panna inimesi järgima liikluseeskirju, kuid märgatud on ka seda, et infrastruktuuri edendamise püüdlused pole jõudnud kaugematesse piirkondadesse nagu Tizi n’Tichka.

Liiklusõnnetusse sa siin sattuda ei taha: isegi kui jääd kõrgelt kukkudes ellu, võtab kiirabi saabumine liiga kaua aega ja korralikke haiglaid ei ole rohkem kui saja kilomeetri raadiuses.

„Liiklusõnnetusse sa siin sattuda ei taha: kui sa kukkudes surma ei saa, võib kiirabiautol sündmuskohale jõudmiseks kuluda ikkagi liiga kaua aega. Pealegi pole enam kui saja kilomeetri ulatuses ühtegi korralikku haiglat,” ütleb Omar Ait Mbarek ja lisab: „Minu jaoks on elus kõige olulisem minu enda ja teiste inimeste turvalisus, samuti minu lapsed. Oluline on, et saan õigetel aegadel palvetada, töötan alati selge peaga ja hoidun teisi inimesi ohustamast. Ma ei ole kunagi põhjustanud kellelegi surma ega vigastusi, nii et mul on hea elu ja südametunnistus mu und ei häiri.”

Atlase mägedesse peidetud külas sündinud Omar Ait Mbarekil ei olnud eriti palju valikuid. Nii saigi juhuslikust kohtumisest noorukieas alguse töö, millest on saanud tema kirg. Omar oli 16, kui tema kodukülast läbisõitva veoki rookoorem lagunes. Ta kiirustas kohe appi. See meeldis juhile niivõrd, et ta pakkus Omarile kohe oma abilisena 15 dirhami eest kuus tööd.

„Veoki juhtimine oli ainus töövõimalus mitte ainult mulle, vaid ka paljudele teistele minu kodukohas. Veokid ja bussid olid ainsad, mis ümberkaudsetesse küladesse elu tõid,” ütleb ta ja lisab:

„Sõitmine pakub mulle kirjeldamatut rahulolu. Teel olla, teiste juhtidega kohtuda ja infot vahetada on saanud minu sõltuvuseks. Nendel mägiteedel rändamine on minu jaoks eemalepääsemine kindla teadmisega, et olen kõik need aastad sõitnud ohutult ega ole ka teistele kahju tekitanud.”

Societe Transport Marouane et Freres Ltd

Omanik: hr Mohamed Asli, peadirektor.
Töötajate arv: 365
Ettevõtte loomisaasta: 1996
Peamised kliendid: Shell, Total Morocco.
Veokite arv: 283
Volvo veokite arv veokipargis: 236
Peamised veosed: naftasaadused