Veokid
Kell 10 õhtul on enamik veokeid pargitud Eko Atlanticu suure ehitusplatsi väravate taha. Tänavalampide valgel palvetavad mitmed moslemitest veokijuhid, samal ajal kui teised on õhukesed matid maapinnale lahti rullinud ja teki üle pea tõmmanud.
Matthew Ude seab end magamaminekuks valmis. Nii nagu iga päev, on ta tänagi sõitnud oma Volvo FMX-iga Lagosest 150 miili kaugusele kirdesse kivimurdu, et tuua graniidiplokke 8-kilomeetrise kaitsemüüri jaoks, mis eraldab Eko Atlanticut merest.
„Me ei sõida kunagi öösel, see on liiga ohtlik. Võimalus, et tee peal röövlid meid kimbutama tulevad, on liiga suur,“ ütleb Matthew.
Eko Atlanticust saab tuleviku Lagos. Äri- ja elurajoonid koondatakse kümne ruutkilomeetri suurusele kunstlikule poolsaarele, mis ehitatakse lähedalasuva Victoria saare juurde. Kaitsemüüri on katsetatud, et tagada selle vastupidavus ka kõige tugevamale tormile, ja müürist sissepoole jääv ala on täidetud merest välja veetud liivaga.
„Eko“ tuleneb kohalikust joruba keelest ja tähendab „Lagose saare inimesed“ – inimesed, kes seal algselt elasid. Ent Matthew ei ole siit pärit. Ta kuulub Igbo etnilisse gruppi ning on veokitega Nigeerias sõitnud juba alates 1978. aastast. Tema tööst on saanud ta hobi.
„Õppisin veokitega sõitma ühe Prantsuse ettevõtte jaoks, kus olid Renault’ veokid. See on esimene Volvo veok, millega olen sõitnud, ja mulle see meeldib. Veokil on hea pidurisüsteem, juhitavus on ideaalne ja tasakaal on suurepärane isegi siis, kui vean rasket koormat,“ ütleb ta.
Igal hommikul kuus korda nädalas lahkub Matthew Eko Atlanticu platsilt kell 4. Tal on kaasas assistent (kohalike seas tuntud kui sõiduassistent), 24-aastane Gift Mwaele, kes talle päeva jooksul abiks on. Gift peseb veokit, juhendab Matthew’d, kui too kitsastes kohtades tagurdab, ja on talle tiheda liikluse korral lisasilmapaari eest. Iga päev sõidab kuni 200 veokit erinevatest kivimurdudest Eko Atlanticusse.
„Kehvade teede tõttu on liiklus meie suurim probleem. Veokist lahkumine torkeaugu parandamiseks võib olla ohtlik.
Päeva esimene peatus on veondusettevõtte kontoris ja töökojas Ibadanis, kus Matthew ja Gift saavad laadimiskorralduse. Sealset teed peetakse riigi peamiseks teeks, kuid asfalt on lapitud ja kehvas seisukorras ning isegi kui hommikuti on liiklus hõre, võtab neil sihtkohta jõudmine üle kahe tunni aega.
Pärast laadimiskorralduse saamist keerab Matthew põhiteelt väiksemale teele, mis lõpuks muutub kivimurdu viivaks kruusateeks.
„Kehvade teede tõttu on liiklus meie suurim probleem. Veokist lahkumine torkeaugu parandamiseks võib olla ohtlik,“ räägib Matthew.
Kivimurdu viiv kruusatee on ääristatud tiheda taimestikuga. Siin-seal võib näha jamsitaimi, maniokke ja üksikuid banaanipuid. Veok jätab maha tiheda tolmupilve ja üksikud kollased liblikad lendavad esiklaasist mööda.
Äkitselt ilmub kivimurd keset metsa. Valged kollaste kastidega veokid sõidavad üksteise järel, et koormat peale võtta. Kuulda on paugatusi ja kõrvulukustavat müra, kui graniitplokke veokitele laaditakse. Oma järjekorda oodates kasutab Matthew võimalust suhelda teiste veokijuhtidega.
Graniitplokid on mõeldud Lagose suure müüri jaoks ja on kuni 1,5-meetrise läbimõõduga. Veokid suudavad kanda kuni 30 kuupmeetri suurust koormat. Niisiis ei määra müüri juurde veetavate kivide hulka mitte kaal, vaid veoki kasti maht.
Kui Matthew ja Gift on laadimise lõpetanud, kaaluvad nad lahkudes oma veoki ja seejärel on aeg Lagosesse tagasi sõita. Kell on nüüd 14.30 ja liiklus palju tihedam. Tavaliselt võtab sõit tagasi Eko Atlanticusse aega neli tundi ja Matthew teab, et enne kohalejõudmist läheb pimedaks. Peatumine söögipausiks ei tule kõne allagi.
„Me ei saa pidevalt peatuda, muidu ei jõua me kunagi kohale,“ ütleb ta.
Matthew ja Gift veedavad peaaegu terve tööpäeva veokis. Nad võtavad söögi kaasa ja söövad sõidu ajal. Kui sõit aeglaseks muutub, lülitab Matthew sisse CD-mängija. Kahe kasutusest kulunud piibli vahel on muusikakogumikud sellistelt artistidelt nagu Paul Simon, Stevie Wonder, James Brown ja kantristaar Skeeter Davis.
„Ja loomulikult on mul ka Nigeeria muusikat,“ ütleb Matthew naerdes.
Ta on pärit kohast, mida varem tunti Biafra nime all, kuid nüüd on see Enugu osariik Nigeeria kaguosas. Tema isa oli turukaupmees, kuid perel oli vähe raha ja Matthew pidi koolist lahkuma pärast aastat keskkoolis.
„Minu peres oli viis last. Ma olin ainus poeg ja olin sunnitud juba maast madalast enda eest hoolt kandma. Veokijuhiks hakkamine oli tegelikult mu ainus võimalus, sest mul polnud raha enda ettevõttesse investeerimiseks ja mu perel polnud meie kõigi ülalpidamiseks piisavalt maad.“
Ent sõitmine võib Nigeerias olla üsna ettearvamatu. Matthew osutab jõele, mis suure vihma ajal ajab üle kallaste. Sel juhul liiklus peatub ja autod peavad ootama, kuni vesi alaneb.
Veokijuhiks hakkamine oli tegelikult mu ainus võimalus, sest mul polnud raha enda ettevõttesse investeerimiseks ja mu perel polnud meie kõigi ülalpidamiseks piisavalt maad.“
Möödume tsisternveokist, mis hommikul vastassuunas kummuli läks. Kohalikud eemaldasid kiirelt selle sisu. Seekord läks kõik hästi, kuid vahel juhtub, et tuleohtlik kütus läheb sädemest põlema – selle tagajärjeks on mitmed kannatanud või isegi surmajuhtumid.
Veok ja mõned teised avariis kahjustatud sõidukid tee ääres illustreerivad selgelt Matthew kirjeldust liiklusolukorrast riigis, kus ei paista kehtivat ükski liiklusreegel.
Kuid Matthew sõidab rahulikult ja ohutult. Kodus Lagoses on tal naine ja neli last – kuid ta näeb neid vaid pühapäeviti.
„Töötame pikki tunde ja ma ei saa õhtul koju. Lagose liiklus on liiga kaootiline. Kuid laupäeva õhtul pärast tööd lähen koju ja veedan pühapäeva oma perega. Tavaliselt käime kirikus.“
Päev veereb Nigeerias kiirelt õhtusse ja kui Matthew jõuab Eko Atlanticu platsile, on juba pime. Kail on pikk veokirivi, et laadida maha koorem seal, kus meri saab kokku kaitsemüüriga.
Matthew ootab tulvaprožektori all, kuni on tema kord sõita kitsale kaile ning seejärel tagurdada ja kallutada graniitplokid merre. Lained löövad rütmiliselt vastu müüri ja kuigi temperatuur on langenud, on õhk ikka soe, soolane ja niiske. Rannas paistavad vaid üksikud kahvatud tuled Lagosest.
Tööpäev on läbi. Õhtul võtab Matthew oma istme tagant välja kokkurullitud kompsu, mille laotab kabiinis magamiseks kahe istme peale laiali.
Hommikul kell neli on ta taas valmis päeva alustama. Siis lahkub esimene veok Eko Antlanticust ja suundub põhja.
Volvo FMX 6×4, suurte koormuste jaoks mõeldud veduk, Meiller-Kipperi kast, D13 Euro 3 mootor võimsusega 400 hj.
Kehvade teede tõttu on Nigeerias kasutatavate Volvo veokite maksimaalne lubatud kiirus 75 km/h.
Veondusülesanne: seni on saadetud 50 veokit vedama graniitplokke Lagose suure kaitsemüüri juurde, mida ehitatakse Eko Atlanticu ümber.
