Veokid
Briti Columbias Stewartis on pilves hommik. Alaska piiril sügava lahe ääres paiknevat vastehitatud sadamat ümbritsevad pilvedesse mattunud mäetipud. Siia saabuvad suured puistlastilaevad kogu maailmast, et vedada raskeid koormaid sadu kilomeetreid sisemaale laiali.
Laadimisdokil, mille vihm on mudaseks muutnud, üritavad veokijuht Rod Stanley ja tema kolleegid 66-tonnist töötlemisüksust haagisele laadida. Nende esimene katse nurjub, sest koorem osutub tagumiste telgede jaoks liiga raskeks. Pärast mõningast arupidamist otsustavad nad töötlemisüksuse ümber pöörata ja lasta veokil – 600 hobujõulisel I-Shifti käigukastiga Volvo VNX-il – võtta suurem osa koormast enda kanda. Seekord edeneb asi paremini. „Nüüd tuleb vaid iga telje koormusjaotus üle kontrollida ja kui see on õige, võimegi teele asuda,” ütleb Rod.
Ent esialgu tuleb tal kolleegidega õhtuni oodata. Briti Columbias asuva Stewarti ja naaberprovintsi Alberta piiri vahelised teed on kitsad ja looklevad. Esimene osa Rodi 1500 km teekonnast koormaga hõlmab ka mitmeid sildu, mis ei ole raskevedudeks ette nähtud.
Ma ei taha mõeldagi, mis juhtub, kui siin pimedas peaks rehv purunema.
Siin sõitmine nõuab nii hoolikat inseneritööd kui ka provintside ametiasutuste eriluba. Teiste sõidukijuhtide ohustamise vältimiseks kehtib sõiduluba läbi Briti Columbia ainult öösiti ja muu liikluse jaoks suletud teedel. Seepärast ongi väljas pilkane pimedus ja üsna kõle, kui Rod ja tema kolleegid Stewartist lahkuvad.
„Öösel sõitmisel on mõned miinused. Päevasel ajal sujuvad tööülesanded palju lihtsamini, sest siis ma näen, mida teen – mitte ei korralda asju öösel taskulambi valgel. Ma ei taha mõeldagi, mis juhtub, kui siin pimedas peaks rehv purunema,” ütleb ta.
Teine öösel sõitmise väljakutse selles Kanada piirkonnas on asjaolu, et teed ümbritsevad metsad on täis karusid ja muid metsloomi. Ehkki Rodi ees ja taga on eskortsõidukid, peab ta olema äärmiselt tähelepanelik ja alati valmis järsult pidurdama või ümber takistuse manööverdama.
„Olen Põhjamaal sõitnud enamiku oma elust ja see tõesti meeldib mulle. Alati on aga mure metsiku looduse pärast, sest iga hetk võib keegi teele ette joosta. Eelmisel talvel üksinda koorma järele sõites hüppas üks loom tee peale ette. Ta sai surma, nii et alati tuleb olla tähelepanelik. Kuid seni on mul siin Stewartis õnne olnud.”
Rod on veokijuhina töötanud nelikümmend aastat, nendest viimased kaheksateist ülemaailmses raskeveoste tõstmisele ja vedamisele spetsialiseerunud ettevõttes Mammoet. Aastate jooksul on ta pidanud tihti üle 500-tonnise koormaga sõitma, mistõttu ei tundugi praegu veetav töötlemisüksus millegi erilisena. Sellegipoolest usub Rod, et Briti Columbia teeolud muudavad koorma suuruse, massi ja laiuse väljakutseks kõigi osapoolte jaoks.
„Kaks tööd ei ole kunagi ühesugused. Sellest olen ma aru saanud ja see on kõik need aastad mu huvi ärksana hoidnud. Samuti meeldib mulle meeskonnatöö ning sellega seotud logistika ja planeerimine,” ütleb ta ja lisab:
„Esimesed aastad veokijuhina töötades olid väga üksildased – päevade kaupa ei näinud ühtegi tuttavat. See töö meeldib mulle rohkem, sest meeskonda kuulub nii palju inimesi ja oleme üksteisega väga headeks sõpradeks saanud. Olen sellega harjunud ja väga raske oleks hakata jälle üksinda töötama.”
Esimesed aastad veokijuhina töötades olid väga üksildased – päevade kaupa ei näinud ühtegi tuttavat.
See konkreetne sõit on Rodi ja tema kolleegide jaoks eriti oluline, sest ta katsetab esimest korda Volvo veokit. Ettevõttes Mammoet, kus tema ja ta kolleegid töötavad, on üheks põhiväärtuseks ohutus – just nagu Volvo Trucksil – ja uue veokiga harjunud Rod on meeldivalt üllatunud.
„See on väga hea veok. Piisava pöördemomendiga ja võimsusega, sujuv, mugav ja ruumikas – kõik mida veokijuht ihkab. Just mugavuse poolest ületab veok teisi, millega ma tavaliselt sõidan. Samuti olen märganud, et kõik lülitid on käeulatuses, nii et ma ei pea silmi teelt ära pöörama. Kui veokiga ära harjuda, on sellega väga ohutu sõita – ja see on meie jaoks siin esmatähtis,” räägib ta.
Esimesel kahel ööl sõidavad Rod ja tema kolleegid kella 10 õhtul kuni kella 6 hommikul. Kolmas vahetus algab hiljem, südaööl, sest pärast Alberta piiri ületamist kehtib luba vaid päevasel ajal. Rod selgitab, et üks missiooni suurimaid väljakutseid on üleminek öiselt sõitmiselt päevasele. Keha satub segadusse, mistõttu on raske vahetuste vahel piisavalt magada, isegi kui puhkamiseks on aega küllaga.
Öise vahetuse ajal ärkvel püsimiseks naudib ta sageli värsket õhku, joob limonaadi ja vett ning kuulab raadiost klassikalist rokkmuusikat nagu Led Zeppelin. Samuti mõtleb ta oma kahele lapsele ja lastelastele ning sellele, mida nad kodus koos ette võtavad. Pärast koorma mahalaadimist Redwateris on tal nädal aega puhkust, et sõita tagasi koju Edmontoni ja viia pere nädalaks ajaks matkama.
„Vaba aja veetmine pereringis on minu jaoks äärmiselt oluline. Armastan oma lapsi väga ja lapselapsed on mulle sama südamelähedased. Paari aasta pärast pensionile minnes loodan nendega rohkem aega veeta, sest oma laste kasvades jäin paljust sellest ilma, sest olin nii kaua teel. Tol ajal ei olnud meil siin mobiile ega muid telefone, nii et töö ajal ei saanud mõnikord pea nädal aega perega rääkida. Tänapäevase tehnoloogiaga on märksa lihtsam veokijuht olla.”
Siit läbi sõites mõtlen alati, kuidas mul on vedanud, et saan sellistel teedel sõitmise eest palka, samas kui teised peavad selle nägemiseks puhkust võtma. See on kindlasti veokijuhina töötamise üks suurimaid privileege.
Rod juhib veokit Briti Columbia ja Alberta piiri lähistel läbi Kanada Kaljumäestiku südame. Kuigi ta on öösel sõitmisest väsinud, teeb koiduvalgus ta värskeks ja nagu alati ootab ta põnevusega Jasperi rahvuspargist läbisõitmist. See on üks kauneimaid kohti Kanadas.
„On omamoodi vaatamisväärsus, kui puud muudavad värvi ja kõikjal on kristallselge roheline vesi, milles peegeldub läbi pilvede tõusev päike. Kogu kaasneva metsiku loodusega – põdrad, karud, kitsed ja lambad – on vaade alati suurejooneline. Siit läbi sõites mõtlen alati, kuidas mul on vedanud, et saan sellistel teedel sõitmise eest palka, samas kui teised peavad selle nägemiseks puhkust võtma. See on kindlasti veokijuhina töötamise üks suurimaid privileege.“
Mammoet on raskeveoste tõstmisele ja vedamisele spetsialiseerunud ettevõte, kus töötab 5000 töötajat üle maailma. Ettevõte keskendub naftakemikaalidele, kaevandustele, tsiviilehitusele, energiatootmisele ja avamereprojektidele.
Seitsmekuulise projekti jooksul liiguvad neli Mammoeti veoseüksust järgemööda Stewarti ja Redwateris asuvate klientide vahel. Vajaduse korral võetakse sadamatööde ja graafikus püsimise jaoks kasutusele lisaveokid.
Veok: Raskeveok.
Mudel: Volvo VNX 630.
Mootor: Volvo D16 600 hj, pöördemoment 2050 lbs-ft.
Jõuülekanne: Volvo I-Shift.
Veduk: 8X6 (tridemtelg).
Mass: 119 300 kg (autorongi täismass).
Kandevõime: 66,000kg.
Pikkus: 41,7 m (autorongi kogupikkus).
Rattad: 50.
Kütus: paakide maht üle 1135 liitri.
Omadused: 35 kg diferentsiaalid. Mitme haagise jaoks ettenähtud madalad rambid ja märjal teel sõitmise komplekt. Peavaluvastane raam selja kaitsmiseks magamise ajal ning ketid koos kinnitustega. Juhtveokid väga suurte veoste jaoks.
Haagis: 9-teljeline Scheuerle ‘Canadian Highway’.
Haagise eriomadused: pikendatav põrand (18,55–30,55 m), hüdrauliline vedrustus, veopoldiga või kaugjuhtimisega pööratavad teljed.
Juhtveokid: 7 eskortsõidukit öösel sõitmiseks.
Kahte Kanada läänepoolseimat provintsi Briti Columbiat ja Albertat ühendav Stewarti ja Redwateri vaheline veomarsruut on umbes 1500 kilomeetrit. Teel Alberta preeriasse läbib marsruut tihedaid metsi ning möödub koskedest, lumega kaetud mägedest ja liustikujärvedest.