Veokid
„Norra teed on täiesti ainulaadsed. Siin tuleb kindlasti täielikult keskenduda sõitmisele, hetkekski ei saa mõtteid uitama lasta,” sõnab erivedude veokijuht Jarle Tveiten kitsal teel kurvi võttes, silmad tähelepanelikult teed jälgimas.
Kui hakkasin tööle veokijuhina, siis pakkus kalade vedamine mulle lihtsalt huvi. Elusolendid muudavad selle töö minu jaoks kahtlemata palju huvitavamaks.
Tee kulgeb hingematvalt kaunil maastikul, mille rohked mäed, joad ja sügavad fjordid meelitavad kohale arvukalt turiste. Kuid juhi tähelepanu võib see ilu hajutada. Kitsastel ja käänulistel teedel on teeolud rasked ja varinguoht suur. Sügise ja pika külma talve vältel on ilmastikutingimused rohke vihma, lume ja jää tõttu eriti karmid, suvel aga võivad kurvi tagant ootamatult välja ilmuda turistid, kes pildistades hooletult keset teed seisvad. Kohati on tee nii kitsas, et sõidukid ei mahu teineteisest muidu mööda, kui üks neist tagurdab laiema kohani.
„Mõnele inimesele ajab siinmail sõitmine hirmujudinad peale. Aeg-ajalt ei saagi ma edasi liikuda, vaid pean veoki peatama, et liiklust suunata või aidata kellelgi auto ümber keerata. Sellistel teedel liigeldes tuleb koostööd teha,” ütleb Jarle.
Kuid Volvo FH16 750 on veok, mida ta ei soovi asjatult peatada. Jarle haagise eritellimusel valmistatud veepaakides ujuvad kalad võivad hukkuda vaid viie minutiga, kui juht pole piisavalt hoolas. Kalad on väga kallid: näiteks praeguses veoses olevate noorte hiidlestade väärtus on umbes 400 000 eurot. Karmide kindlustuseeskirjade ja loomakaitsenõuete tõttu võib hetkeline tähelepanematus anda tema äritegevusele tugeva hoobi. Nii et silma tuleb pidevalt peal hoida mitte ainult teel, vaid ka armatuurlaua kõrval asuval jälgimissüsteemil, mis muuhulgas näitab paakide hapniku- ja pH-taset ning temperatuuri. See ülesanne pole kergete killast, kuid 30 aastat kalu vedanud Jarle on siin tõeline asjatundja. Esimestel veokijuhi aastatel vedas ta kalu kõikjal Euroopas, sealhulgas Hispaaniasse, Portugali, Kreekasse, Shetlandi saartele ja Šotimaale. Need kogemused aitasid tal oma ühe veokiga ühemeheäri kasvatada arvestatavaks eluskalu vedavaks ettevõtteks. Juba mitu aastat on tema äritegevus keskendunud Norrale ja Rootsile, kus see on kujunenud üheks oma ala parimatest ettevõtetest. Ja kuigi Jarlele kuulub juba 10 Volvo veokit ja tema palgal on mitu juhti, näeb teda ennast ikkagi veel veoki roolis. Seekordne veos on tellitud kaugele Rørvikisse Kesk-Norra Trøndelagi maakonnas. Sinna jõudmiseks tuleb Jondali asula ja Jarle väikese koduküla Tørvikbygdi vahel sõitval praamil ületada Hardangeri fjord, mille ääres veokijuht on elanud kogu elu. Sadamale lähenedes osutab ta fjordi teisel kaldal olevale majale, oma lapsepõlvekodule, millest kaldapealseni on vaid viis meetrit.
„Lapsena püüdsin sealsamas kail sageli tundide viisi kala. Ka mu isale meeldib kala püüda, nii et õhtusöögiks sõime kala peaaegu iga päev. Kui hakkasin tööle veokijuhina, siis pakkus kalade vedamine mulle lihtsalt huvi. Elusolendid muudavad selle töö minu jaoks kahtlemata palju huvitavamaks,” ütleb Jarle, naeratus näol.
Tørvikbygd on küll väike küla, kuid sellest teeb olulise transpordisõlme praamiühendus Jondaliga, kust saab edasi sõita Ida- ja Lõuna-Norrasse. Viimastel aastatel liigutakse üle fjordi üha rohkem, nii et praam veab ühe kuu jooksul teisele kaldale koguni 25 000–30 000 sõidukit. Jarle on selle praamiga sõitnud juba tuhandeid kordi.
„Siin kandis peab juht teeolude ja loodusega kohanema. Peaaegu igal teel peame fjordi ületama ja sellega tuleb lihtsalt harjuda. Mõnikord pean ühe teekonna jooksul sõitma koguni seitsmel korral praamiga,” sõnab Jarle pardale sõites.
Praamisõit kestab kahekümne minuti ringis. Kui oleme taas teel ja jõuame Bergenit Osloga ühendavale vanale maanteele, siis on näha, kuidas juht üha täielikumalt sõitmisele keskendub. Seda teed pole juba aastaid parandatud, teekate on konarlik ja auklik. Umbes kahekümne kilomeetri pärast muutub tee lausa ohtlikuks: ühel pool on üha järsem mägi ja teisel paistab ootamatult sadade meetrite sügavune fjord. Järsakust eraldab teed vaid poolemeetrine vall, millest sõiduk võib kergesti üle rulluda ja otse vette kukkuda.
„See siin on väga vilets teelõik. Kui sõita nii kaua kui mina, siis näed, kui ohtlikuks see tegelikult võib muutuda. Olen siin näinud mitut surmaga lõppenud õnnetust ja hukkunud inimesi. Sellised olukorrad sunnivad mõtlema, kas sõidan ise piisavalt ohutult, et minuga nii ei läheks,“ räägib Jarle ja lisab:
„Õnneks pean selle tõttu, mida vean, alati ettevaatlik olema. Olen ka ju juba aastaid kehvadel teedel sõitnud ja sellega harjunud. Kuid siiski, kui ma istun veokisse, on need teed mu töökohaks, ja ma soovin, et need oleksid ohutumad.”
Teenindus ja hooldus on nendel teedel äärmiselt olulised. Kui veok peaks katki minema, vajan abi kiiresti, muidu olen suures hädas.
Kuigi nendel teedel on keeruline ja ohtlik sõita, selgitab Jarle, et tänapäeval on tema töö tänu veoki uudsele varustusele siiski palju kergem kui aastaid tagasi, kui ta kasutatud Volvoga sõitma hakkas. Teele asudes ta enam ei muretse, sest tema Volvo FH16 tagab nüüd täiesti uuel tasemel sõiduohutuse ja -mugavuse. Jarle jälgib alati ka seda, et tal oleks Volvo Action Service'i kuldleping, sest karmide teeolude tõttu kuluvad tema veokid kiiremini kui mujal Euroopas.
„Teenindus ja hooldus on nendel teedel äärmiselt olulised. Kui veok peaks katki minema, vajan abi kiiresti, muidu olen suures hädas. Olen Volvo töötajatega alati hästi läbi saanud ja seetõttu olnud kogu aeg nende ustav klient,“ ütleb ta ja peatab samal ajal veoki, et lasta eesliikuval sõiduautol tee andmiseks tagurdada.
Peagi jääb teekonna keerukaim lõik selja taha. Edasi sõidab Jarle 50. ja seejärel 52. maanteel kuni Ottani, kust pöörabki oma sihtkohta, Trøndelagi maakonnas asuvasse Rørvikisse. Ta selgitab, et seekordne ülesanne ei ole päris tavapärane. Enamasti veab ta Norra suurtesse kalakasvandustesse noort forelli ja lõhet. Samuti veab ta sageli huulkala. Et see kala sööb parasiite, siis kasutavad kasvandused neid teiste kalade kaitsmiseks haiguste eest.
Jarle on aja jooksul hakanud järjest enam huvituma kaladest, keda ta veab. Tihedas koostöös oma klientidega täiustab ta järjepidevalt oma veokeid ja paake. Peale veonduse ja ettevõtte juhtimise osaleb Jarle ka mitmesugustes projektides, muuhulgas võttis ta osa kalade vedamise õigusraamistiku väljatöötamisest. Tema tavapärane tööpäev kestab harva alla kaheteistkümne tunni, üldjuhul venib isegi pikemaks. Ta möönab, et tema naine ja kolm last on seetõttu veidi kannatanud, kuid nüüdseks on nad tema pikkade tööpäevadega siiski harjunud.
„Olen praegu 60-aastane. Võin öelda, et on olnud palju pikki päevi ja hulgaliselt katsumusi. Mul ei oleks kindlasti jaksu seda kõike veel kord teha. See pole minu jaoks ainult töö, vaid sellest on saanud elustiil. Kuid olen nautinud sellest iga hetke.“