Veokid
Oleme Svolværis, ühes maailma põhjapoolseimas linnas, et kohtuda veokijuhi Ken-Marek Vatnfjordiga. Ta töötab tavaliselt kaugvedude veokijuhina, kuid täna viib ta meid 120 km pikkusele reisile, et tuua kala Reine külast, Lofootide saarestiku kaugeimast osast. Ta on sõitnud neid teid mitmeid kordi – nii äärmuslikes ilmastikutingimustes kui ka polaarööl. Ehkki muretu loomuga, mõtleb ta halva ilma korral alati ohutusele.
„Ma ei saa tegelikult kindel olla, et jõuan tagasi koju. Halbadel teedel võib alati midagi juhtuda, nagu on ette tulnud varemgi. Rakendame alati ettevaatusmeetmeid – eriti siis, kui teame, et ilm muutub halvaks ja peatuda ei tohi. Meie töö on vedada kala ja muud vajalikku kaupa siinsele kogukonnale siis, kui kõik teised püsivad ilma tõttu siseruumides”, ütleb Ken-Marek.
Sa ei saa kunagi olla liiga ettevaatlik. See on ohtlik koht.
Ken-Marek lahkub Svolværist ja sõidab mööda kiirteed E10 lääne suunas. Ta peab sõitma tee keskele, et läbida esimene kitsas madalate külgedega tunnel. Ta aeglustab pärast väljasõiduteed Henningsværi, ühte kuulsamasse kalurikülla Lofootidel. Ta teab väga hästi, et hiljuti toimus siin surmaga lõppenud liiklusõnnetus, kui ilmselt liiga kiiresti kurvi läbinud Taani veok sõitis otse läbi kaitsepiirde ja kukkus merre. Veokijuhi surmapäeval oli jää teel klaassile ja veok võttis endaga kaasa 100 meetrit kaitsepiiret.
„Haagis tuli veoki küljest lahti, sõitis juhikabiini sisse ja kukkus vette. Pärast seda on teed laiendatud ja kaitsepiiret tugevdatud, kuid kunagi ei saa olla liiga ettevaatlik. See on ohtlik koht.”
Ken-Marek kasvas üles Lõuna-Norras Sarpsborgis, kuid kolis põhja, kui tema Svolværist pärit vanaema haigestus. Ta sai tööd kohalikus hotellis ja armus peagi hotelli juhatajasse Anne Helenisse. Kuigi paar kolis aastaks lõunasse, oli Ken-Marekil hea meel põhja naasta, kui talle pakuti tööd kaugvedude veokijuhina.
See juhtus aastal 2007. Praegu elavad Ken-Marek, Anne Helen ja nende poeg Kasper Svolværi keskuses, mitte kaugel Svolværi terminalist, kus asub ka Ken-Mareki tööandja Thors Varetransport.
„Tegelikult ei suutnud ma end ette kujutada kellegi teisena. Kindlasti teevad paljud seda raha pärast, kuid minu jaoks on kaugvedude veokijuhina töötamine elustiil. See on osa minu DNA-st.”
Saabume Reine kalurikülla, ühte Lofootide kaunimasse kohta. Siin elab 330 inimest, kellest enamik töötab kalalaevadel või kalakombinaadis. Siin on Ken-Marek lugematuid kordi kalal järgi käinud.
Tegelikult ei suutnud ma end ette kujutada kellegi teisena. Kindlasti teevad paljud seda raha pärast, kuid minu jaoks on kaugvedude veokijuhina töötamine elustiil. See on osa minu DNA-st.
„Siin kaupa laadides on hea suurt veokit ümber pöörata, kuid teel alla leidub mitmeid takistusi, millest on halva ilmaga raske mööduda. Teele mahub ainult üks sõiduk ja kuna tee on käänuline, puudub ka kaitsepiire. Vesi ulatub asfaldini välja. Ka väikseima vea korral leiate ennast vees.”
Ken-Marek on õnnelik, et tema tööandja teeb tihedat koostööd Volvoga ja tema veok tähendab talle väga palju.
„See registreeriti samal päeval, kui sündis mu poeg. See päev nõudis kahekordset tähistamist.”
Täna ei istu Ken-Marek siiski oma veoki rooli taga. Ta katsetab hoopis ühte ettevõtte uusimat veokit, Volvo FH 540 veokit, millel uus topeltsiduriga I-Shifti käigukast. Tema sõnul on väga kummaline, et ta ei kuule veoki käikude vahetamist.
„Isegi mu sõiduautol ei ole nii head käigukasti. Ühtlasi tundub veok väga tugev, mis on halva ilma korral oluline. Kahtlemata muudab uus tehnoloogia meie igapäevaelu paremaks. See tähendab suuremat ohutust ja võimalust vedada kaupa aasta ringi.”
Sõidame üle Gimsøystraumeni silla. See on Lofootide üks tuulisemaid paiku. Täna on siin kerge tuul, kuid Ken-Marek on sõitnud üle silla ka tuulekiirusega üle 30 m/s, mil sild oli tegelikult suletud.
„Veokil oli niivõrd raske koorem, et pidasin seda ohutuks. Kuid äkki lendasid klaasipuhastid üles esiklaasile, päikesesirm murdus ja tuul haaras kogu veoki. Veoki sillal hoidmiseks pidin roolima vastu tuult. Ma ei kartnud, kuid tuleb tunnistada, et olin natuke mures. Õnneks läks kõik hästi. Aga ma ei tee seda uuesti,” ütleb ta.
Me ei ole veel Svolværi jõudnud, kuid juba hakkab pimenema. Sel aastaajal on päevad lühikesed. 7. detsembrist kuni 5. jaanuarini ei näe päikest üldse. See on polaaröö aeg.
„Sel ajal ei saa kunagi päris lõdvaks lasta. Teed on üldiselt kitsamad, lumevallid suuremad ja valgeks ei lähegi. Mulle meeldib roolis olla, kuid ma ei tohi kunagi valvsust kaotada. Olen näinud, kuidas veokid sõidavad vastu teepeenart ja lähevad ümber.”
Ken-Mareki tööandja teab täpselt, mida tõelise ohu korral teha.
„Mulle tõesti meeldib mu ülemuse lähenemine. Kõige olulisem on ohutu kohalejõudmine, mitte selleks kuluv aeg. Meil ei ole olnud ühtegi rasket õnnetust. Arvan, et selle põhjuseks on selge lähenemisviis ja eelkõige parimate veokitega sõitmine.”
Oleme tagasi Svolværis. Pikk tööpäev on läbi. Seekord läks kõik hästi. Nüüd tuleb koorem maha laadida ja veok parkida. Enne seda vahetab Ken-Marek paar sõna kolleegidega, kes veel töötavad.
„Pärast pikka reisi on alati meeldiv Svolværi terminali näha. Siis tean, et näen varsti jälle Kasperit. Ta on mind alati kodus ootamas.”
E10, (varem tuntud, kui kuningas Olav V tee) viib Luleåst Rootsis kuni Norra külani Å. Svolværist kuni Reineni Lofootidel on tee käänuline ja alla 6 m lai, sageli ainult 5 m laiune. Tee on üks Norra 18 rahvuslikust turismiteest.
Mudel: Volvo FH540, 6x2 veduk, 2015. a mudel Krone poolhaagisega.
Omadused: I-Shifti topeltsidur ja Volvo dünaamiline roolisüsteem.
Mootor: 13-liitrine 6-silindriline diiselmootor, 540 hj – 2600 Nm.
Tööülesanded: veok transpordib kalatooteid ja toiduaineid nii Lofootidele kui ka mujale Norrasse, läbides aastas kuni 150 000 km.
