Veokid
Biokütuseid toodetakse kasutades keemilisi reaktsioone ja kuumust, mis lagundavad lähteaineid nagu tärklised, suhkrud ja muud molekulid. Mõiste "biokütused" hõlmab endas esimese ja teise põlvkonna biodiislit, mis on eristatavad tootmisprotsessi ja nõutava lähteaine tüübi järgi. Esimese põlvkonna biodiislit toodetakse esterdamisega, milleks kasutatakse söödavaid põllukultuure nagu rapsi-, palmi- ja muud taimeõlid.
Teise põlvkonna biodiislit, mis on tuntud ka kui hüdrogeenitud taimeõli (HVO), toodetakse hüdrogeenimise ehk vesinikuga töötlemise abil. HVO on lähteaine osas palju paindlikum, kuna seda saab toota madala kvaliteediga jäätmetest nagu loomsed rasvad ja toiduõli või mittesöödavatest allikatest nagu vetikad, põhk ja isegi seened.
Biodiiselkütusel on kütusena mitmeid eeliseid. Tooraine on odav, lähteaine energiaks muutmise protsess on suhteliselt lihtne ja biodiislikütus eraldab põlemisel oluliselt vähem CO2. Seda saab kasutada koos olemasoleva taristu ja mootoritehnoloogiaga, tehes minimaalseid modifikatsioone ning isegi segatuna diislikütusega.
Siiski on mitmel põhjusel üha ebatõenäolisem, et biodiislikütusest saab veoautode peamine alternatiivkütus. Esiteks on tõhusus - biodiisel annab vähem energiat (ligikaudu 10% vähem kui tavaline diisel), mis tähendab, et kütust on vaja rohkem. Tõsiasi on, et biodiisel ei pruugi talvetingimustesse sobida, kuna temperatuur, mille juures kütus tahkub, on palju madalam kui diiselkütusel. Biodiiselkütuse kasutamine võib põhjustada ka probleeme töös, näiteks kinnikiilumist ja pihusti ummistumist.
Biodiiselkütuse laialdane kasutuselevõtt tekitab lisaks energiatõhususele ja tehnoloogiale suuremaid küsimusi seoses keskkonnaga. Esimese põlvkonna biokütuste kriitikud väidavad, et lähteaine tootmine põhjustab metsade raadamist.
Samuti on esimese põlvkonna biodiiselkütusel potentsiaalne konflikt toiduainete tootmisega ja sellel võib olla mõju ka toiduainete hindadele, kuna üha suurem hulk põllumajandusmaad suunatakse kütuse lähteaine tootmiseks. Sellised mured on avaldanud suurt mõju biodiisli keskkonnasõbralikkusele, mille alusel on Euroopa Komisjon teinud järelduse, et liikmesriikide valitsused ei saa põllukultuuridel põhinevaid biokütuseid seoses EL-i transpordisektori taastuvenergia eesmärkidega arvesse võtta.
Neid väljakutseid arvesse võttes on biodiisli pooldajad keskendunud vähem vett ja maad tarbivatele alternatiividele nagu orgaanilistest jäätmetest toodetud HVO. HVO kõrge kvaliteet kütusena ja potentsiaal, mida paljud, eriti Euroopa õlitootjad, selle kasutamises näevad, on võimalus tegeleda rafineerimistehaste tootmisvõimsuse ja kasumlikkuse probleemidega ning see on suurendanud investeeringuid selles valdkonnas. Hiljuti teatati vähemalt kolmest uuest Euroopa HVO investeeringust, mis aitavad järgmise 3 aasta jooksul turgu kasvatada ligi 88,5%. Suurenevat huvi tuntakse ka Aasias ja Lähis-Idas.
Kas HVO võib olla vastus biodiisli hävimisele? Jah ja ei. HVO-l on küll palju eeliseid, kuid see on siiski kütus, mida enamikus maailma paigus on kallis toota ja mille toorainet napib. HVO masstootmine on väljakutse hoolimata kasvavatest investeeringutest, mis tähendab, et tõenäoliselt ei hakka see niipea alternatiivkütuste turul domineerima, kuigi võib kindlasti muuta seda, kuidas biodiislisektor praegu välja näeb. Kokkuvõtvalt saab pigem järeldada, et kõige elujõulisemalt saab esimese ja teise põlvkonna biodiisli segu kasutada tänapäevaste fossiilkütuste seguna.
Täiendus teistele alternatiivkütustele
Kuigi biodiisel ei pruugi olla süsinikuvaba tuleviku jaoks kiire lahendus, võib see kindlasti pakkuda täiendust muudele alternatiivsetele kütustele nagu LNG ja elektritransport. Olen teinud juhendi, mis toob välja mõnede enim kõneainet pakkunud diiselkütuse alternatiivide plussid ja miinused.
Lars Mårtensson
Volvo Trucks keskkonna ja innovatsiooni valdkonna direktor